Mõned postitused (FB-s. toim.) allpool oli juttu, et vanadele inimestele ei tohi kutsikaid, viia ega loovutada.
Kommentaariumis selgus et 70+ on täiesti võimelised toime tulema suurteks kasvavate aktiivsete koertega.
Saan aru ,et südames oleme me kõik 25a, passis on lihtsalt vale aasta number.
Statistika aga kahjuks näitab muud.
Ei näe mina sportrattal memmesid maastikurada kündmas ,ei ole neid klubitamas, ei näe ühtegi memme hommikul reipalt voodist kargamas, et no nii kallis kutsikas ,nüüd lähme teeme kiire 10km jooksuringi ja siis loobime kodus tunnike või kaks palli.
Aega peaks ju olema, tööl enam ei käi..
STATISTIKA näitab et vanad kipuvad ää koolema,
STATISTIKA näitab et minu juures antud hetkel aedikutes 16st koerast 10ne omanikud on surnud..paar kuud tagasi oli number 15 ..
STATISTIKA näitab, et fbs pooled koerte uute kodude otsimis postitused on vanainimese surma, hakkama mitte saamise või raske haigestumise tõttu.
Kui me nüüd STATISTIKA ja kuivad numbrid kõrvale jätame, siis tegelikult on need numbrid loomade ELUD, millega mängivad sugulased ja lapsestunud vanurid, arvates, et on surematud Kaštšeid.
Mina pean neile loomadele igapäevaselt silma vaatama, korra päevas saavad oma patsutuse, toidu ja edasi ootab igaüks aedikus surma..
Mina kaevan talvel rinnuni lumes aedikutesse, lõhun väravate alt jääd, vean 2x päevas vett, ei ole kuskil seda aktiivset, diskopepust vanaema-vanaisa…TA ON SURNUD ja sugulased ei saa, ei taha enam seda vanaemale -vanaisale viidud nunnupallist seltsilist.
Kindlasti kuivi numbreid lugedes, siin selles kuivas tekstis oleks mõtekam need koerad eutaneerida.
Aga vaadates neile silma, siis….
Siin ta on, hirmul 2 a Repsu (paremat nime ei osanud ma välja mõelda) kellega memm enam toime ei tulnud.

https://www.facebook.com/100064862644199/posts/808079754697439/