Eilne viimane postitus…
Kommentaarid: Issand kas tõesti, kus maal jne jne.

Kutsikaid toodetakse arulagedalt, emaseid ei sterrita, kutsikaid jagatakse paremale -vasakule. See pole ainult eesti probleem vaid globaalne.
Nüüd kui aga räägime eestist, siis mõistusega võttes saab aru ju küll, et riiklikud varjukad ei hoia  vanureid ja sotsialiseerimata nö kurje koeri kaua. Ruumi puudus.
Selge on ka see, et kurjast koerast sa 2 nädalaga numparit ei tee.
Jah ja ka eesti varjukates on nn eutaneerimispäevad. Oli Tartus, oli Rakveres ja on igal pool. Nemad jäid lihtsalt ” vahele”.
Fbs näen postitust, – inimene leidis teeäärest koera, see ja see varjukas tuleb järgi.
Mida aga enan hiljem ei näe vp lehel ega ka sotsiaalmeedias, on see koer.
Kuhu kaovad koerad?
Palju on neid koeri kelle olemasolust me ei tea midagi?
Istuvad puuris oma 2 nädalat ära, valla-linna rahad jooksevad ja pärast…on ilus ja puhas, värskelt ehitatud miljoniline “Roheline miil”?..
Iga varjuka kodulehel võiks olla kirjas eutaneerimiste päev.
See annaks neile kasvõi shansi leida uus kodu ja tegelikkuses ei peaks need loomad üldse sellises situatsioonis olema…

Meil on teine seis, kui on ruumi saan aidata, kui ei ole ei saa. Kuna valdade rahasid ei tule vaid ongi ainult annetused, siis isetoime tulekut meil ei ole, mille tõttu puudub ka vajadus eest kohti vabastada, et uue koera 14 päeva rahad saada.
Meie lehel saate te esimesest hetkest kaasa elada, kui on pilt “minek” .
Üldjuhul tean ma sihtpunktis ootavast loomast sama palju kui teiegi ja koos teiega saab see loom uue shansi…
5a jooksul on meil ca 25 koera kas vanadusse või raske haiguse tagajärjel surnud, ca 350 looma on koju läinud ja ülejäänud ei ela steriilsel “Rohelisel miilil”.