Ühe väikese koera rääkimata lugu.
Temal enam häält ei ole aga minul on.
Väike, vaevu 15 kg koera korjati Venemaa tänavatelt hulkumast ära ja paigutati varjukasse, kust siis suure südamega eesti sinirebase varjupaik ta “päästis” . Nagu paljusid teisigi, autokoormatega. Eestis ju endal pole piisavalt müügiartikkleid.
Leidis ka väike Kuzmin selle päris oma inimese.
Elu oligi nagu lill, hommikul kaisust ärgates panen oma märja nina pihku ja küsin:” mis me täna teeme, millised seiklused meid ees ootavad”.
Ja nii 8 aastat, käis ta perenaisega tööl kaasas.
Töökohal, mis ei olnud üksikul saarel.
Töö kus olid erinevad võtteplatsid, erinevad inimesed.
Kuzmin meeldis kõigile, kõik kirjeldavad teda kui sõbralikku väikest koera.
Kuidas aga  Kuzmin kodus peale päevatööd 8 aastat väidetavalt tapjaks muutus, on küsimus.
Kuzmin kahjuks ei teadnud, kui ta ühel tavalisel hommikul märja nina pihku pistis ja perenaisele pruunide silmadega küsivalt otsa vaatas ” mis seiklused meid täna ees ootavad”, et see jäi tema viimaseks hommikuks peale 8 aastat.
Kuzmin ei teadnud ka seda, et ta perenaine on sari “päästja” ja kui ära tüdineb siis visatakse sind kui prügi üle parda.
Enne Kuzmini ” päästeti” Inglismaal, tema lõpetas pärast mitmeid aastaid perenaisega koos elatuna vanemate juures, mis ju iseenest on väga lahe.
Argentiinast päästetud koer aga sõi mürki ja suri. Mis samuti on mõistetav, pahasid inimesi on igas riigis.
Kas tõesti on Argentiinas nii kehv vet.abi, et koera päästa ei andnud? Kuigi perenaine väga ilmekalt kirjeldab lihatüki välimust, milles mürk oli. Kas tõesti koheselt reageerides vet.abi oli selles riigis nii nõrk?
Kuzja, kes pärast tööpäeva muutus tapjakoeraks ei teadnud ka seda, et ta hammustab last, kes polnud veel ilma tulnud.
Kuzja ei teadnud ka seda, et ta teleekraanil olev perenaine ei oska pärast 8aastat kooselamist talle sobilikumat kodu otsida, kasvõi ekraanilt korraks maha hõigata.
Kuzja pistis hommikul oma märja nina pihku, hüppas rõõmsalt autosse, läks kliinikusse, pärast mida ta süda mitte kunagi enam ei löönud.
Kuzjal ei olnud enam vaja hommikul mõelda mida tänane päev toob.
Kuzja elu üle otsustas see sama perenaine, keda ta jäägitult armastas.

Kas tõesti peab teisest riigist päästma koera, et eestis saaks keegi jumalat mängida?
Kas tõesti ei osanud perenaine mitte ühegi loomipäästva organisatsiooni poole pöörduda uue kodu otsimiseks?
Kasvõi selle sama poole kes on perenaist autasustanud, kui loomasõbralikuma tegudega inimest aastal 2018?

Hirmul on suured silmad, seekord siis Kuzmini silmad.

Minu poolt on teema lõppenud, Kuzmini poolt juba ammu, edasi lähme  seaduse paragrahvide järgi kuidas rikutakse eraelu privaatsust, ärritatakse koeri nende omas kodus.
Kahjuks nende advokaat on kirjaoskuse kaotanud, kuna 4 päeva ei ole vastust tulnud.

Kui kiusutavast saab kiusaja, siis ta on parimatelt õppinud.